• Tsüstidest, Valentinipäeval haiglas ja operatsioonist

     

    Tsüstidega üldselt on mul mingi “teema”. Nimelt rindades on mul praegugi lugematul arvul neid (nii ütles viimasel vastuvõtul radioloog), millest mõnda, mis on väga suureks ja ebamugavaks muutunud, olen käinud paar korda ultraheli kabinetis arsti juures dreneerimas ehk “tühjendamas”. Dreneerimine ehk tsüstide “tühjendamine” toimub ultraheli kabinetis, kus arst ultraheli kontrolli all ilma tuimestuseta suure pika nõelaga torgatakse tsüst läbi. Võin oma kogemusest öelda, et mõte sellest hullem, kui reaalsuses valu või tunne. Pärast plaaster peale ja kogu muusika ning koju. Nagu verevõtmine.
    Tsüstidest on mul põlves nii kaua kui mäletan Bakeri tsüst ja sellega pole midagi tarka peale hakata, lihtsalt MRT ülesvõte on seda leidu läbi aastate korduvalt kinnitanud.

    Tulles nüüd nn põhiteema juurde tagasi, siis 14.02.20 ehk Valentinipäeval algas hommik ambulatoorse günekoloogi vastuvõtuga. Seda aega ootasin ma u nädalake ja sama palju aega ma olin alakõhtu valutanud. Valu mis oli üldjoontes talutav, aga kõndides, sirutades, treenides vms andis rohkem tunda. Läksin arsti juurde jutuga, et küllap on tsüst, sest valu oli sarnane ja äkki saab ülevaadata. Kõigepealt arst muigas, et vaat kus alles enesediagnoos, aga günekoloogiline ultraheli kohene leid kinnitas mu aimdust. Sel hetkel oli mu paremas munasarjas ca 5cm läbimõõduga tsüst. Munasarjatsüste on mul korduvalt varemgi olnud ning enamasti on see tähendanud mõne tunnist kuni kahe-kolme päevast valutamist ning arsti juurde end tavaliselt pakkuma pole nende valudega läinudki. Seekord kestis valu kauem ja kokkuvõttes läks aga teisiti.
    Günekoloog selgitas, et kui valu läheb hullemaks ja väljakannatamatuks, siis peaksin ma koheselt pöörduma erakorralisse vastuvõttu. Arvasin, et küll kannatan ära ja pole hullu.
    Tegin siis arvuti taga tööd ja mõne tunni möödudes läks valu järsult talutavast aina hullemaks. Tuikav alakõhuvalu oli järsult hoogudega muutunud lõikavaks ja pidevaks. Valust endast oli külm higi ja kui varem andis ta tunda kõndides või heal juhul mõõduka valuaistingu, siis nüüd oli juba lihtne kõndimine igas mõttes piin. Segane nagu ma olen, hoidsin hambaid ristis, et teeme koeraga mingisugusegi jalutuskäigu ära ning nagu varasemalt plaanides ka oli, kuidagi käigu ka loomaarsti juurde Lexye-ga ning alles siis mõtleme EMO peale. Jõudsime metsarajale, kuhu juba sõites hoidsin istmest kinni ja kannatasin. Iga teekonarus oli julm. Valuvaigistid ei andnud enam mingit efekti ja hädaga ajasin end autost välja. Jõudsin vist u 300 m end edasi vedada ning tundsin kuidas ma tahan lähima kännu otsa istuda või põõsasse langeda. Valu läks ebareaalseks ning ütlesin Kristjanile, et nüüd vist ongi midagi päriselt pekkis. Ta talutas mind kuidagi autosse tagasi ning aeglaselt hakkasime autoga sõitma. EMO asemel muidugi koeraga loomaarsti juurde, sest minu jaoks on koer olulisem.
    Loomaarsti juurde jõudes hakkas pilt eest kaduma ning arst arvas, et hoopis mul on rohkem arstiabi vaja kui Lexye-le. Koeraga sai ruttu ühele poole, ta tunnistati terveks ja olukord oli selline, kus enam ma ei jaksanud kaubelda (loe: normaalselt vesteldagi), et ei lähe EMO-sse. Koer autos ja otse EMO-sse.
    EMO-s oli mul vererõhk kõrge, madal palavik ning meeletud, meeletud valud. Iseseisev liikumine käis mööda seinaääri. Üsna kiiresti suunati mind erakorralisest naistehaiguste osakonda ja seal veetsin ma pea 2 nädalat. Esimene nädal jälgiti, tehti valuravi ning loodeti, et äkki hakkab munasarjatsüst ise vähenema. Seda ei juhtunud ja lõpuks tsüst hoopis suurenes ning ka väga kanged valuvaigistid (nt oksükodoon) enam ei aidanud. Haiglas oleku ajal tekkis mul mõne ravimi vastu allergilised nähud ning stressi pärast langes isegi reaalselt salk juukseid peast- kui tunnistajat kõrval poleks olnud, oleksin arvanud, et näen luulusid vist.
    Igatahes, see kõik lõppes pea 2 nädalat hiljem siiski endoskoopilise munasarjatsüsti eemaldamise operatsiooniga.
    Enne operatsiooni tegi kirurg taaskord günekoloogilise ultraheli ning esialgne hinnang oli minu jaoks hävitav. Nimelt, kuna munasarjas olev tsüst oli suurenenud ja juba suurem kui mu emakas, siis kirurgi esmasel hinnangul oli ka vereringe munasarjas häirunud, et tuleb võtta arvesse asjaolu, et operatsiooni käigus võidakse munasari koos tsüstiga eemaldada. Mu maailm langes hetkega kokku! Terve parem munasari..ma olen fertiilses eas naine ja mu tulevikuplaanid näevad muuhulgas ette ka lapsesaamist! See ju tähendaks 50% väiksemat võimalust rasestuda…appi!
    Nutsin ja südamlik arst kallistas ning lohutas mind. Imeline inimene, ma ütlen! Lohutades ta veel ütles, et nutmine ei ole operatsioonile kasulik kuna limaskestad lähevad paiste ning, et ma olen noor ja sportlik tugev naine kes taastub operatsioonist kiiresti ja hästi.
    Ilma viivitamata algas ka kohe operatsiooniks ettevalmistus ning selle tarbeks tuli eemaldada ka eelmise aasta lõpul tehtud nabaneet. See oli juba pisiasi, sest küll jõuab uue teha, kui kord terve olen!
    Minu üllatuseks tuli günekoloogilisele operatsioonile minnes ka põiekateeter paigaldada ja kuigi mulle on elu jooksul päris mitu operatsiooni tehtud, siis see oli esimene kord ja ma siiralt loodan, et ka viimane!

    Vähem kui 2h hiljem olin juba opilaual ning peale operatsiooni väidetavalt ärkasin väga varakult. Juba ärkamistoas tundsin end justkui uuestisündinult ja hakkasin kohe kateetri eemaldamist kauplema. Kiitsin toredaid õdesid, lubasin maad ja ilmad kokku, kui vaid kateetrist lahti saaks ning nad lubasid mu oma osakonda palatisse tagasi koos lubadusega, et küll ma seal sellest lahti saan. Õnneks oli selle eemaldamise ees olev hirm suurem, kui reaalsuses need mõned sekundid meeletut ebamugavust. Kateeter ja tsüst läinud ja ma tundsin end iseendana. Endoskoopilise opi haavavalu oli pigem minimaalne ja justkui tähtsusetu, kõige muu varasema kõrval, sest ma tundsin end uuesti iseendana! Võimalikult ruttu ajasin omale kargu alla ja tasasel sammul ja susside sahinal tegin koridori ja haigla peal samme. Kole aeglaselt, aga järjepidevalt. Samm sammu haaval ja vahepeal puhates, sest “kops läks kokku”. Endoskoopilise operatsiooni järgselt esines mul esimesel paaril päeval veider lõikav valu kaelas, roietes ja rangluudes, aga see on täiesti normaalne mööduv nähtus.

    Pärnu haiglas on läbi korruste väga äge terviserada, kusjuures. Treppidest käimine oli esialgu välistatud, aga mööda koridore kulutasin oma susse küll kuis jaksasin. Personal muidugi positiivsel toonil muigas, aga kiitis heaks mu aktiivsust. Mõni tund peale operatsiooni võis juba vedelat toitu süüa ja gaasivabu jooke juua. Operatsiooni järgselt on mõistlik tarbida kergesti seeditavaid toite ja jooke, mis ei tekita seedehäireid.


    Peale operatsiooni järgmisel päeval tuli kirurg ja teatas positiivse uudise, et operatsioon läks oodatust paremini ehk tsüst sai eemaldatud ilma munasarja eemaldamiseta ning tehti ka mingi protseduur ning suudeti vereringe munasarjas taastada!
    Haavu võis esimest korda ettevaatlikult õrna pesuvahendiga pesta 24h peale lõikust.

    2 päeva peale operatsiooni olin juba kodus ja taastumas.
    Haavaniidid eemaldati 10 päeva hiljem pereõe juures.
    Kaks nädalat pärast operatsiooni pidin vältima üle 5‒6 kiloste raskuste tõstmist ning rahlikult võtma.

    Hindan kui ilusad operatsioonihaavad mulle tehti ning lisamärkusena võin öelda, et keskmine opihaav on täpselt naba sees ja tegelikult on haavakohad ka kenasti aluspesuga varjatavad, mis siis, et ma armide pärast ei põe!
    Kuu aega hiljem operatsioonijärgsel kordus läbivaatusel selgus, et opi läbinud parem munasari on kenasti taastumas ning kõik läkski päriselt hästi.
    Olen väga tänulik oskuslikult ja südamlikule kirurgile ning loodan, et oma kogemuse jagamisest on kuskil kellegile kasu! 🙂

  •  

    Mida ma arvan korsettidest ning miks ma enam neid ei kanna?

     

    Ei ole saladus, et rohkem kui paar aastat tagasi oli mul päris ekstreemne iluideaal. Minu eesmärk oli välja näha võimalikult teistsugune ja pigem ebaloomulik. Eesmärgi saavutamiseks kandsin ma pikendusi, tugevat meiki ning kandsin ka terasluudest ekstreemkorsette.Ekstreemkorsettide kandmisel oli eesmärk saavutada…

  •  

    EBA 2019 muljed ja galerii

     

    Kui päris aus olla siis ma pigem kõhklesin kas end EBA-le kirja panna või ei. Mul on alati olnud see tunne, et ma pole nn päris blogija ja, et ma pole päris kindel kas on õige mind mõne minu jaoks…

  •  

    Hirm. Vangla. Põnevus. Põgenemine!

     

    Kes mind on Instagramis jälginud teavad, et olen suuremat sorti põgenemistubade fänn, olen paljude oma sõpradega seal käinud ning otsustasin seekord lähemalt rääkida, miks need mind paeluvad ja huvitavad. Minu jaoks on põgenemistoad aktiivne ja põnev viis meelelahutuseks. See on…

  •  

    Unekvaliteedi olulisus tervislikul kaalulangetamisel

     

    Suurema osa elust ma olen olnud ööinimene. Täiesti tavaline oli, et passisin kella 4-ni üleval ja magasin võimaluste piires võimalikult kaua.  Mitte, et ma oleks käinud ööklubides või pidutsenud, seda on viimase viie aasta jooksul ikka väga harva juhtunud. Ei…

  •  

    Miks ma varem nii paks olin

     

    Seekord räägin sellest, et miks ma varem nii paks, rasvunud olin. Ma ei saanud oma toitumist korda väga kaua aega, teen trenni juba ammu aastaid, aga arvasin, et kui rügav vähemalt 6x nädalas jubedalt jõusaalis lihastrenni lõhkuda või isegi 2…

  •  

    Mis sai InimBarbie-st ja miks mind on 50kg vähem kui varem

     

    Valisin kunagi oma kodulehe ja blogi aliaseks „Powerlifting Barbie“, kuna tegelesin peamiselt jõutõstmisega ja sinna juurde „Barbie“ näitamaks, et tol hetkel raskekaalus võistlev naine ei pea olenemata oma kaalust olema ebanaiselik. Teadupoolest aga mu valitud hüüdnimi läks tõlkes kaduma, mind…